Rudolf Steiner (1861–1925)

Rudolf Steiner

Rudolf Steiner (sündinud 25.veebruar 1861 Donji Kraljevec (Austria-Ungari, praegune Horvaatia), surnud 30.märts 1925 Dornach, Šveits) oli Austria esoteerik ja filosoof, kirjandusteadlane, õpetaja, kunstnik, kirjanik, sotsiaalne mõtleja, antroposoofia, waldorfpedagoogika, ravipedagoogika, antroposoofilise ravipedagoogika, antroposoofilise meditsiini, antroposoofilise arhitektuuri ja biodünaamilise põllumajanduse rajaja.

ELULUGU

Rudolf Steiner sündis raudteejaama ülema pojana. Lapsepõlve veetis ta Viini läheduses, Steiermarkis ja Burgenlandis. Pärast reaalkooli lõpetamist õppis Viini Tehnikaülikoolis matemaatikat, füüsikat, keemiat ja loodusteadusi, lisaks käis kuulamas filosoofia, meditsiini ja psühholoogia loenguid, mida filosoofid Robert Zimmermann ja Franz Brentanon Viini Ülikoolis pidasid. Alates 1884–1890 teenis ta lisa eraõpetajana ühes jôukas Viini ettevõtja peres. Samal perioodil kirjutas ta mitmeid teaduslikke artikleid „Pierers Encyclopediale“ geoloogia ja mineraloogia valdkonnas – entsüklopeediale, mida peeti selle aja kõige väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks teaduslikuks entsüklopeediaks saksa keeles.

Oma autobiograafias “Minu elukäik” (1925) räägib R. Steiner, et lapsepõlves mõjutasid teda tugevalt ühelt poolt ürgne loodus ja teisalt tehnika, mida esindas raudtee koos möödasõitvate rongidega. Tal oli juba lapsepõlvest saadik teatud selgeltnägemise võime; ta teadis, et inimhing jätkab oma eksistentsi ka pärast surma. Kuid ta märkas, et neist asjust pole sobilik täiskasvanuile rääkida.

1891 kaitses ta Ph D kraadi Rostocki Ülikoolis väitekirjaga Die Grundfrage der Erkenntnistheorie ehk Tunnetusteooria pôhiküsimusi – epistemoloogia pôhiküsimusi, eriti seoses Fichte filosoofiatunnetusega. Steineri peateos „Vabaduse filosoofia – nüüdisaegse maailmavaate pôhijooned, hinge vaatluse tulemused loodusteaduslikul meetodil“, on kui jätk väitekirjale.

Aastal 1890 kutsutakse ta tööle Goethe – ja Schilleri arhiivi Weimaris, tolleaegsesse Saksamaa kultuurikeskusesse ning tema ülesandeks oli redigeerida Johann Wolfgann Goethe loodusteaduslikud tööd „Sophie“ väljaandele. See töö toetas tema arusaama, et vaim ja aine, meeleline ja ülemeeleline ei ole vastandlikud ja eraldiasuvad tõelisuse astmed. Selle töö lôppedes kolis ta 1897. aastal Berliini.

Weimari perioodil osaleb ta ka Schopenhaueri kogutud teoste 12 köite ja Jean Pauli kogutud teoste 8 köite toimetamisel ja avaldamisel. Seerias Klassikalised Berliini väljaanded ("sissejuhatustega tuntud kirjandusajaloolaste töödesse") publitseerib ja tutvustab ta Wielandi ja Uhlandi töid. 1893. aastal avaldab ta Philosophie der Freiheit – Vabaduse filosoofia (e.k. 1936,1995, 2007), mis on filosoofiline alus tema hilisemale tööle.

Aastatel 1897–1900 toimetas ja avaldas ta Berliinis koos Otto Erich Hartlebeniga kirjandusajakirja „Magazin für Litteratur“. Paralleelselt toimetajatööga algasid ka tema ülesastumised lektorina. Gutenbergi 500. aastapäeva pidustuste puhul 1900. aasta juunis paluti tal pidada juubelikône 7000-le trükkalile Berliinis. Alates 1899 kuni 1904 aastani töötas ta õpetajana Berliini tööliste koolis, mis oli asutatud sosiaalidemokraadi Wilhelm Liebknechti poolt, ôpetades ajalugu, kirjandust, kõnekunsti ja erinevaid loodusteadusi. Alates 1899. aastast oli ta abielus Anna Eunickega, kuni tema surmani 1911.

Oma tööde kaudu alates 1880. aastast kuni sajandi alguseni ulatus tema kui teadlase ja kultuuriisiksuse tuntus kaugele üle Saksamaa piiride.

TEOSOOFIA

Sajandivahetusel võttis tema elu uue suuna. 1901. aastal paluti tal pidada kaks loengute sarja krahv ja krahvinna Brocksdorffi Teosoofilises raamatukogus. Need loengusarjad on lähtekohaks hiljem avaldatud kirjutistele „Müstika uuemaaegse vaimuelu koidikul“ ja „Kristlus kui müstiline tôsiasi ja vanaaja müsteeriumid“, milles arendab ta esimese vormi järgnevaks kümnendiks, mida ta nimetab antroposoofiliseks vaimuteaduseks, mis põhineb idealistlikul traditsioonil filosoofias, mille juured on Aristotelese, Platoni ja Thomas Aquino töödes.

See viis selleni, et temast sai Teosoofilises Seltsis, mille juhiks oli Annie Besant (1847–1933), 1902. aastal saksa sektsiooni esimees ja üks peamisi loengupidajaid. Ta võttis selle ülesande vastu vaid tingimusel, et ta kôneleb toetudes ainult enda vaimuteaduslikele uuringutele.

Hakates tutvustama oma vaimuteaduslike uuringute tulemusi šokeeris ta paljusi neist, kes seni olid teda ôppinud tundma ja austama kui lugupeetud teadlast ja kultuuritegelast.

Tema lähimaks kaastöötajaks ja hilisemaks elukaaslaseks sai 1902 Marie von Sievers (1914 Marie Steiner), kes aitas realiseerida Steineril oma kunstilisi püüdlusi.

Rudolf ja Marie Steiner

1906. aastal loob Steiner looži Mystica Aeterna (Theodor Reussi loal, kes oli üks O.T.O. asutaja). ordu mis on rajatud samal ajal, kuid on sõltumatu ja vaba ühendusega vabamüürlaste ordu kui eeskujuga. Tegevus lõppeb sõja vallandumisega 1914. aastal.

1907. ja 1909. aastal lavastas ta kaks draamat, mille autoriks oli prantsuse kirjanik ja luuletaja Edouard Schure', tõlgitud Marie Steineri poolt. Need said lähtepunktiks tema neljale müsteeriumidraamale, mis esietendusid 1910., 1911., 1912. ja 1913. aastal Münchenis.

ANTROPOSOOFIA

R. Steiner nägi võimalust vastata jaatavalt põhiküsimusele: kas saab ülemeelelise vaimse taju kaudu saavutatut edasi anda teadusliku mõtlemise vormis ning teha see kultuuri ja praktika jaoks viljakaks? Ta soovis anda vaimselt kogetule teadusliku mõtlemise vormi, mida ta nimetas VAIMUTEADUSEKS (Geisteswissenschaft) või ANTROPOSOOFIAKS.

Eesti Antroposoofiline Selts asutati 1924. aastal. Aktiivne avalik tegevus kestis kuni seltsi sulgemiseni 1940. aastal, mis siiski ei katkestanud antroposoofia-alast tööd Eestimaal. EAS taasasutati 1989. aasta sügisel. Lisaks seminaridele, töörühmadele ja loengutele toimub praktiline tegevus waldorfpedagoogika, biodünaamilise põllumajanduse, meditsiini, arengupuudega inimeste abistamise ja kirjastustegevuse vallas. Kel rohkem huvi, võib vaadata

http://www.antroposoofia.ee/

1912. aastal läks Steiner vastuollu teosoofilise liikumise peavooluga ja ta järgis Saksa sektsiooni majoriteete. Põhjuseks oli see, et Besant kuulutas noore Krishnamurti – ühe poisi kes oli "avastatud" Põhja-Indias – reinkarneerunud Kristuseks. Steineri meelest oli Kristuse elu maal ühekordne sündmus, ja ta nägi kellegi esitamist kui taaskehastunud Kristust olulise väärarusaamana. Hiljem loobus Krishnamurti ka ise sellest rollist ja lahkus teosoofilisest kogukonnast 1929. aastal.

Kohe pärast lahknevusi rajasid Steineri kaastöötajad Antroposoofilise Seltsi Saksamaal. Kuigi Steiner jätkas tööd õpetaja ja lektorina, ei olnud tal mingit ametlikku positsiooni seltsis ja ta ei olnud isegi selle liige.

1912 andis ta impulsi ka uue liikumiskunsti – eurütmia tekkeks, kui üleüldise arengu osana selleaegsetes kunstides, inspireerituna samalaadsest suurkujust nagu Isadora Duncan, keda peetakse moodsa tantsu rajaks.

Isadora Duncan

 Varsti pärast Esimese maailmasõja vallandumist kolis antroposoofilise liikumise keskus Dornachisse, kõrval Šveitsis, kuhu pakuti maad spetsiaalse hoone ehitamiseks, kus saaks esitada Steineri müsteeriumdraamasid.

1918.aastal, kui revolutsioon vôttis maad mitte ainult Venemaal, vaid ka Saksamaal ja ähvardas lammutada kogu ühiskonna, kirjeldas Steiner ideed kolmeliikmelisest diferentseeritud ühiskonnast kui teest tulevikku. Idee keskendus vabadusele kultuuri valdkonnas, võrdsusele juuridilises sfääris ning vendlusele majanduse sfääris. Ta pidas sel teemal palju loenguid ja see viis sotsiaalse kolmeliikmelisuse liikumise tekkeni. Saksa välisminister Simons on väitnud, et sotsiaalne kolmeliikmelisus on ainus ravi bolševismi vastu.

1919. aasta tõi kaasa esimese Vaba Waldorfkooli asutamise Stuttgardis Emil Molti algatusel, kes oli sigaretivabriku Waldorf-Astoria omanik ja direktor. Kool sai eeskujuks Waldorfkoolide liikumisele, ja tänaseks (2010) on maailmas umbes 1000 Waldorfkooli.

Steineri idee teadlikult kolmeliikmelisest ühiskonnast on olnud üheks peamiseks inspiratsiooniallikaks Center for Alternative Developement Initiatives (CADI) Manilas direktori Nicanor Perla jaoks, kes on üks Alternatiivse Nobelipreemia vastuvôtja kolmest 2003 aastal ja ka mitmetele teistele ühiskonnaktivistidele.

Tema ulatuslikule tegevusele Viinis, Weimaris ja Berliinis Goethe teoste väljaandja, kirjaniku, toimetaja ning õpetajana lisandus sajandivahetusel üha enam antroposoofilise vaimuteaduse edendamine. Seoses Goetheanumi rajamisega kandus tema tegevuse raskuspunkt Dornachi (Šveits).

Rudolf Steineri vaimuteaduslikud uurimustulemused on leidnud rakendust paljude elualade uuendusliikumistes, näiteks hariduses (waldorfkoolid), meditsiinis ja ravipedagoogikas, kunstis (orgaaniline arhitektuur, eurütmia, kõnekujundus jt), aga ka põllumajanduses (biodünaamiline maaviljelus) ning sotsiaalelu valdkonnas (sotsiaalorganismi kolmeliikmelisus jm).