Waldorfpedagoogika kujunemine

Waldorfema

WALDORFPEDAGOOGIKA KUJUNEMINE

Waldorfpedagoogika on humanistlik lähenemine pedagoogikale, millele pani aluse Austria filosoof ja esoteerik Rudolf Steiner (1861–1925). Tema nime järgi kutsutakse seda ka steinerpedagoogikaks. Waldorfkoolid lähtuvad oma tegevuses antroposoofilise vaimuteaduse ja inimeseõpetuse põhimõtetest. Õpetuse sisu ja maht aineti ning klassiti, samuti metoodilised alused tulenevad lapse arengu hingelise ja füüsilise arengu seaduspäradest. Maailma waldorfkoolid on omavahel sarnased õppekava ülesehituse põhimõtete osas.

Waldorfpedagoogika on hariduskäsitus, mis toetab loodust väärtustades inimese terviklikku arengut. Waldorflasteaias ja -koolis on laste mängu- ja õppevahendid looduslikest materjalidest, tegutsetakse kooskõlas looduses toimivate rütmidega.

Intellektuaalsete võimete arengu kõrval on suur tähelepanu loovuse avanemist toetavatel tegevustel ja sotsiaalsete oskuste kujundamisel eakohase õppe abil.

Õppekava toimimine on seotud koolikorralduse ja juhtimisega, mis on waldorfkoolides mõneti erinev võrreldes meie traditsioonilise kooliga. Waldorfpedagoogilise õpetus- ja kasvatusmetoodika põhiprintsiibid, mis toetavad lapse ealist arengut, onkasvatuse ja õpetuse tegevuslik, kunstiline ja intellektuaalne külg.

Üldjuhul on waldorfkoolid maailmas erakoolid, mille ülevalpidajaks on lapsevanemate mittetulundusühing.

Olulised eripärad

• Põhiaineid õpetatakse nn põhitunnis perioodõppe vormis – nt emakeel, matemaatika, loodusteadused, ajalugu.
• Igahommikune põhitund kestab vähemalt kaks akadeemilist tundi.
• Olulisel kohal on kunstilised ja praktilised õppeained: muusika, eurütmia, draama, maalimine, joonistamine, voolimine, käsitöö, tööõpetus, põllumajandusprojektid, aiandus.
• Võõrkeelte õpetamine toimub alates esimesest klassist.
• Õpilaste õppetegevuse tulemuslikkus esitatakse iseloomustusena. Numbriliselt üldjuhul ei hinnata.
• Koolis lähtutakse põhimõttest, et et kõigile lastele tuleb kõigis kooliastmetes pakkuda võrdseid võimalusi.
• See on kool igas vanuses ning igast sotsiaalsest klassist pärit lastele ja noortele.

Waldorf- ehk steinerkoole on ka erivajadustega lastele.

Eurütmia
Üks oluline osa waldorfpedagoogikast on eurütmia.
Eurütmias kasutatavad liigutused on seotud kõnerütmi ja -meloodia, muusika rütmi ja helidega ning tundmustega nagu näiteks rõõm ja kurbus. Nendest moodustuvad repertuaari elemendid, nö põhiliigutused, mida kasutatakse vabaks loominguliseks väljenduseks. Tähtsaks peetakse ka sirg- ja kõverjoonte vastandust, liikumise suunda ruumis (edasi, tagasi, üles, alla, vasakule, paremale), kokkutõmbumist ja paisumist ning värvusi. Värvuse-elementi rõhutatakse nii kostüümi kui valgustuse abil. Mitmesugustes eurütmia harjutustes kasutatakse ka vasest keppe ja palle.
Eurütmia eesmärk on viia esitaja liikumine ning esitaja ja publiku tajukogemused harmooniasse esituse sisuga; eurütmiat on sellepärast mõnikord nimetatud ka "nähtavaks muusikaks" või "nähtavaks kõneks". Eurütmia looja Rudolf Steiner kirjeldas eurütmiat kui "hinge kunsti". Tänapäeval esitatakse valdav osa eurütmiast Euroopa klassikalise muusika või tekstide (luule, proosa) saatel. Mõnikord esitatakse ka ilma helita eurütmiat.

Eurütmiat etendatakse eraldiseisva kujutava kunstina, aga ka lavastuste osana. Ravieurütmia on kasutusel teraapilistel eesmärkidel. Waldorfkoolides on eurütmia korraliselt õppekavas.

Üks näide eurütmiast: